Elu on (parmupilli)mäng

Eile öösel, kui Tallinnas ühte laululava lähedal asuvasse hotelli koos kolleegidega maandusin, siis meenus kunagine reklaam sõnumiga: noorus on lahe aeg, seikled hotellides ja rokid täiega. Nii oligi. Meie rokkisime parmupillidega.

Kujutage nüüd ette: oled pillimängu harjutanud napid kaks tundi ja kutsutakse raadiosse esinema. Ma kujutan ette, et hästi see ei kõlanud otse-eetris, aga lõbus oli küll - kujutada ette, et oledki staar ja õhtul lives esinemine ja värk. Bussisõidul sai muidugi hääl lahti lauldud ja väike soojenduski sisse võetud.

Hommik.

Minu armas toanaaber Kerts ärkas pärast paari unetundi ja lõi kardinad eest: "Kas tõesti mu kodumaa on nii ilus?", ei suutnud ta maamehe-pruudikandidaadi kombel oma silmi uskuda. Vaade oli ka muidugi super: suur hall plank ja selle taga kuivanud võsarägastik, prügi ka sekka.

Reportaaž oma toast

Istun laua taga, läpakas nina ees. Netis olen eiteakellearvel ja wifi levi on very good. Kuulan Mariah Carey esituses laulu All I Want for Christmas Is You. Maitselage? Aga tuju on selline - jõulune. Ja keskkond - üle pika aja on mul oma tuba! Väike ruumike, mis võib olla korras või sassis, aga ikka armas minule.

Praegu on erandkorras korras, sest ostsin täna tammepuust kapikese, mille kohta ema ütles, et kui on hobune ja poni, siis minu kapp on hobuse poniversioon.

Jah, mul on Prantsuse rõdu. Selle ust ehivad sinised tulukesed. Valgusallikana on veel kasutusel nõiamajake ja küünal (pildil). Pildil on ka tädi Ketlini jutupliiatsid, mille Mihkel ja Kaisa mulle kinkisid.

Akna taga puu otsas istub kaks linnukest. Ja üldse hea on olla, sest Mariah Carey vahetus Scorpionsi vastu.

Blondi seiklused pealinnas

Pilt on illustreeriv. Triip ja täpp tähistavad baretti. Esiplaanil blondiin ühistranspordis.

Blndiin sõitis Tartust Tallinnasse. Rongiga. See on see sõiduvahend, mis mööda raudteed liigub ja tsuhh-tsuhh teeb. Seda blondiin teab.
Tallinnas oli blondiini missioon jõuda kella 12-ks Pärnu mnt. Blondiin otsustas sõbrale helistada. Sõbraks valis õe, kes elab ja töötab pealinnas.
Sõber ütles, et istu nr 3 või 4 trammi peale ja luges kõik peatused ette, mis enne sihtkohta tee peale jäävad. Blondiin oli väga õnnelik ja jooksis kohe nr 3 peale, mis Viru keskuse juures peatas.

Sõitis ja sõitis, tuttavaid peatusi ja Kosmose kino ei paistnud kusagilt. Aga Tallinn on ju nii suur, et blondiin otsustas kannatust varuda.
Lõpuks sai blondiin aru, et ta on juba otsapidi Mustamäel ja hakkas kahtlustama, kas istus ikka õige asja peale. Uuris kõrvalistuvalt blondiinilt, ega see värk mingi valemiga Pärnu mnt ei lähe. Vastuseks sai, et ei tea, aga Ehitajate teele läheb küll.

Blondiin helistas jälle sõbrale ja teatas, kuhu sattunud on. Sõber küsis, kas istusid ikka trammi peale - selle, mis mööda rööpaid sõidab. Blondiin taipas, et tema sõidukil on rattad all. See olevat troll.

Blondiin otsustas lõpp-peatusesse sõita, et järgmise ringiga kesklinna tagasi minna. Seda puhtast kavalusest, sest siis ei pea uut piletit ostma. Kui troll oli umbes Mustamäe ja maailma lõppu jõudnud, ütles trollijuht, et tema tööpäev on läbi. Blondiin oli ainuke, kes lõpuni sõitis ja küsis trollijuhi käest, ega siit midagi linna ei lähe. Trollijuht oli tore mees ja viskas blondiini järgmisesse peatusesse.

Sellest ajast teab Tartu blondiin, et Tallinnas sõitvatel trollidel ja trammidel on ikka mingi erinevus ja sarvilistel tasub vahet teha.

Mõte

Mul tuli üks mõte.

Mõtlesin, milline võiks välja näha mõte.

Suht mõttetu mõte.

Mõelda vaid, mida kõike välja ei mõelda.
Aga vahel on nii, et mõte võtab jalad alla ja tsaubakaa!

Mõni mõte jälle piinab nagu punane kurat.

Aga mõttel on ka tiivad - ta võib lennata ja mind ringi lennutada.

Mõte on mõttetöö tulemus. Harva.

Tavaliselt tuleb mõte lambist pähe.

Elust

Mina valikute keskel.

Praegu on mul elus eriti palju valikuid, sest elan 10 päeva majas, kus on vähemalt 5 tuba, neist kolmes on telekas, 4 arvutit - ja kõik see minu kasutuses. Ja nagu selgub, on 5 tuba mulle täitsa paras: ühes istun arvuti taga, teises vaatan telekat, kolmandas söön, neljandas magan. Kuigi jah, viiendasse pole veel asja olnud.

UT 375

UT 375 - kõlab justkui lennukimudel või salakood, aga tegelikult on Ülkal sünna. Ja tegelikult on see imetore ja -ilus. Karu küpsetas isegi koogi austatud juubilari auks.
Ülka sai 375 - mõelda vaid, kui tal eelmine tõsisem juubel ehk 350 oli, siis mind veel polnudki. Aga nüüd ma olen juba täitsa platsis - ülikooligi ühe korra ära lõpetanud ja kunagi hakkan äkki targaks kah.

Aga tänane tõrvikutega rongkäik oli, nagu ma ka ühele rindereporterile ütlesin, ülev. Just nii. Sellistel hetkedel mõtled, et kuradima vinge koht see Tartu ja tema vaim. Ilutulestik paugutas ka mehemoodi.

Tegelikult on mul juba mitu nädalat natuke ärev tunne tänu ettevalmistustöödele, mille kallal töömehed, maalrid, koristajad, haljastajad, lilleistutajad, lehepuhujad, majaseinte föönitajad ja teised enneolematud tegelinskid ülikooli ümber askeldanud on. Isegi, kui seda tehakse kuninganna auks, saavad kõik sellest aust osa. Tulemus jääb. Mis siis, et seoses sellega on olnud ka palju ebamugavusi nii jalgsi kui autoga liiklemisel. Ja mis siis, et kunna tuleb ainult korraks.

Elagu ülikool ja Tartu vaim!

Palun vaikust - blondiin räägib

Politsei istub perearsti ukse taga ootejärjekorras. Näeb sõpra ja ütleb, et tuli arsti juurde, sest on ühte rohtu vaja.
Sõber: "Püssirohtu?"

Noh, anektoodid peavad vist päriselust sündima. See jublakas sündis mul kunagi perearsti ukse taga. Aga tegelikult tahtsin ma vist hoopis blondiininalju rääkida.

Blondiin (eestlanna) läks ühel spordiüritusel võitjat intervjueerima. Astus roosa diktofoniga ligi ja ütles: "Congratulations!". Mitu väljamaakeelset küsimust ponnistanud ja vastust saanud blondiin märkas äkki, et ka üks telekanal oli platsis ja palus samuti võitjalt kommentaari. Päevakangelane küsis häbelikult: "Kas teiega võiks äkki eesti keeles rääkida?".

Blondiin käis korra ühes spordiklubis ühte trenni proovimas. Uus hoone, uus kord. Blondiinil trenn tehtud, higi maha pestud, seadis sammud peaukse poole. Enne sattus tema teele aga takistus. Postkast, millel kiri: PALUN VISAKE VÕTI SIIA. Käsk on vanem kui meie - seda blondiin teab ja viskas paremas käes olnud võtmekimbu kasti. Auto juurde jõudnud, oli blondiinil käes kapivõti.

Pihtimus (luulevormis)

Olen kõigest ingel ma -

ainult tiivad puudu veel.

Ja see rõngas ka.

Okei.

Vahel küll lollusi teen

ja olen lihtsalt kuripaha,

põhjuseta üle keen,

raiskan asjatult raha.

Jah.

Teen, mis tahan.

Aga ikkagi.

Olen kõigest ingel ma,

ainult tiivad puudu veel -

Ja see rõngas ka.

Kui need saama peaks,

küll siis hakkaks heaks!

Konkreetne mees

Kõigepealt olen Quelle kaanetüdruk ja siis astun välja:

Kompliment prükkarilt: "Sa oled nagu Quelle kataloogist välja astunud." Illustreeriva materjaliga püüan paremat ettekujutust anda, kuidas Quelle kataloogist stiilselt välja saab astuda.

Seisin täna ühe maja ees ja ootasin taksot. Nägin eemalt kahte purjus pudelikorjajat tulemas. Nagu pärast selgus, olid need ema ja poeg (27). Poeg otsustas minult kella küsida ja minusse ära armuda. Tal oli küll ülemine klahvirida puudu, aga igavesti lai naeratus.

Meie dialoog nägi välja umbes-täpselt selline:

Tema: vabandage, mis kell on?

Mina: 16.47

Tema: sa oled nii ilus. nii nunnu.

Mina: ahah. hakka astuma.

Tema: kas ma saan sinu endale?

Mina: ei saa.

Tema: aga ma armastan sind. ja austan nagu oma õde. sa oled nagu Quelle kataloogist välja astunud.

Mina (naer): tore on. mida sina Quellest ka tead. hakka astuma. näe, su sõber juba kaugel.

Tema: see on mu ema. kas mul on lootust?

Mina: Ei.

Tema: ma olen liiga lühike, jah?

Mina: seda kah. üldse mulle ei meeldi purjus mehed. mida sa joonud oled, et nii tuigud?

Tema: süütekat (tegi nalja ja naeris). tegelt tegime emaga õlled. aga ma siis enam ei joo, kui sind kallistada saan. tohib ma kallistan sind (sirutas käsi minu poole)?

Mina: Ei! mine nüüd. tegelt ma lähen ise. näe, tuligi takso.

Tema hõikas järgi: aga kas ma sinuga kunagi seksida saan?

Sügisball

Masendavalt mõnus!

Pole ammu midagi nii armetut näinud. Samas nii veenvat ja valusat. Nermaajavalt trööstitut. Kohati lausa naljakat. Kurvalt reaalset. Mõtlemapanevat. Lihtsalt panevat. Vägivaldset, naiivset, julma. Kõige selle juurde käib alkohol - eestlaste kurat ja jumal, probleemide tekitaja ja nende uputaja. Midagi väga selgelt äratuntavat ja võõrast.

Sadadest kildudest ja detailidest kokku pandud film, mis võtab aega, et näidata. Et saaksid sellest osa ja oleksid selle kõige sees. Et mõtleksid, miks see nii on. Ega mul ometi pole?

Lapsepõlv

Ma ei tea nüüd. Lapsepõlv tundub ikka muretu ja mõnus aeg olevat. Mingis mõttes mul lapsepõlv veel kestab. Nagu nüüdisajal kombeks on - see pikendatud versioon. Samas saavutavad tänapäeval lapsed kiiresti täiskasvanute kombed ja välimuse. Aga mulle meeldivad ikka igasugused lapsikud tegevused, mida endale aeg ajalt luban. Ärge pange pahaks, kui ma ei kavatse niipea täiskasvanuks saada.

Fotomodell: Liska, lõpetas esimese klassi, tunnistusel kõik viied.

Mõttepaus

Oli vaikus, oli linnulaul,
olin mina, oli mõttepaus.
Istusin trepil ja ootasin.
Hetkeks ajataju kaotasin.

Ootasin, mis tuleb taevast.
Sellest merekarva taevast,
kuhu sobinuks laevad,
mis kannaks minema vaevad.

Oli palav ja polnud õhku,
oli hommik ja kaugel õhtu.
Pilvedega kattus päike,
võimust võttis võimas äike.

Olid puudel valged õied,
mille suured piisad maha lõid.
Tuli vaikus, tuli linnulaul,

olin mina, oli mõttepaus.

Suvi

Täna õhtul, kui Kahvli saade hakkas lõppema, sain aru, et suvi läheneb mürinal. Ei, enne ma ei saanud aru. Kuumad, päikest täis päevad pole piisavalt sisukad vihjed. Rannas lebavad poolpaljad inimesed ka mitte. Hoopis see, kui Võrno tänas vaatajaid. Saatejuhid ikka tänavad saate lõpus, aga täna oli põhjus terves hooajas, mis lõppes. Ja see on märk suvest. Ja mul pole olnud üldse aega mõelda selle peale. Ma nüüd mõtlen. Kas peaks blogi kah ära muutma: suvi tuli peale, julmalt?

Sillaalune kunstisaal

"Saatus muutub nagu numbrikombinatsioonid täringumängus." Selle mõtte leidsin Sõpruse silla alt. See oli sinna kirjutatud. Tuhanded autod sõidavad päevast päeva sillast üle, aga vähesed autojuhid teavad, mis seal all on. Aga seal all on uskumatult palju ilusaid graffiteid. Hästi ja õigesse kohta tehtud graffiti ei ole paha. Hoopis väga äge on. Sõpruse silla all kolades oli küll kohati tunne nagu oleks hoopis kunstisaali sattunud.

Augueri

Eile ilmus Tartu Postimehes augueri, kuhu iga reporter oma august kirjutas. Nägin täna Emajõe ja Anne kanali vahelisel alal kraavi keset teerada. Jälgede järgi oli seal ka ratastega sõidetud. Pimedas ja suure hooga tulles on see ju lausa surmaauk.

Augumodell e modell augus: Mihkel.

Orienteerumine

Praktika
Teooria

Käisin oma toredate kolleegidega Võrumaal. Kõigepealt saadeti meid metsa. Sõna otseses mõttes. Seal tuli otsida punkte ja vastata nende külge kinnitatud küsimustele. Kõige suuremat arutelu tekitas küsimus kobraste suguelu kohta. Millises asendis ja kus koprad lapsi teevad? a) koera asendis vees; b) misjonäri asendis vees, c) 69 vees; d) koera asendis maa peal

Programm jätkus minu kõige lemmikumaga: saun ja bassein. Kuna üritus kandis nime kevadseminar, järgnes ka asjalikum osa. Ehk seminar.

It`s Cosmo time!

"Meeste veidrused lahti muugitud!"

Vaadake, mis Cosmo suudab. Mina küll ei suuda.

Foto autor: Hans

Maal on lahe

Eestimaal on peale Tallinna ka rahulikke kohti. Selliseid, kus sa saad sõpradega nalja visata, korvi visata, õnge visata ja liha grillile visata. Kasutage neid.

Sel nädalavahetusel õnnestus mul koguni kolme erinevat maakohta külastada. Nägin kohalikul kohvikuõhtul isegi Üllar Jörbergi live`s.

Kalapüügi osas olen ma veel algaja. Küsisin profimate käest, et kas ussid kaevatud. Selle peale naerdi mind välja ja õpetati hoopis lantima. See kah tore tegevus, kui ainult näkkaks...

Öö

Traktor seisab künka peal,
künnivares kraaksub seal.
Päike põlluääre taha kukub,
pererahvas rahus tukub.
Kerge vaikus kostub õhus,
kass lööb nurru soojas põhus.

Proovi kah

Kui selja taha jääb raske nädalavahetus (palju vastupandamatuid sööke-jooke), siis soovitan serveerida umbes sellise eine. Komponente valida vastavalt maitsele, rahakotile, värvieelistustele. Järeleproovitud.

Roheline ja sinine

Seiklusjutte maalt ja merelt

Maailma on vallutanud välismaalased. Mõtlesin mina, kui käisin Rootsis ja tulin tagasi Eestisse. Selle maailma võib asendada sõnaga pealinnad, kus ei saa enam aru, kes on kohalik ja kes on turist. Nii palju erinevaid keeli ja inimesi.
Aga mina olen suht maakas ikka. Peale selle, et mind üllatab, kui palju välismaalasi igal pool on, polnud ma varem laevagagi sõitnud. Ja see polnudki jube! Kohe päris äge! Tagasi tulles käisin isegi kaptenisillal vaatamas, mis süsteem on. Sain ka ära küsida, kas päästepaatidele mahuvad kõik reisijad ära. Vastus oli õnneks "jah".
Mina. Romantika 9. korruse päikesetekil. Päike läks looja ära just. Jäi ainult tekk. Põhimõtteliselt võib öelda, et käisin soojamaareisil, sest Rootsis oli päris soe sel päeval, kui mina sinna sattusin.

Stockholmis hakkasid mul kõige rohkem silma inimesed. Õigupoolest mind ei huvitagi nii väga arhitektuur ja ajalugu, kui inimesed. Kõigepealt ehitasid noored keset päeva keset linna inimpüramiidi, mis on ka omamoodi arhitektuur. Tore tervitus küll. Aitäh.

Edasi astudes kohtasin ilget tööjõu raiskamist. Minu arust võiks koolis lapsi hoiatada, et kui ei õpi, siis lähed posti hoidma. Üks stiilinäide lugemishuvilisest postitoetajast.

Suht hullult hakkas kõrvu ühe mehe tegevus, kes teenis tänaval raha suupillimänguga. Algul ta seadistas enda raadioaparaadi õigele kanalile, pani kõrva äärde ja kukkus lõhkuma. Hoogne tants kuulus ka selle jubedakõlalise ettaste juurde. Temast tegin kohe videoklipi, mis räägib enda eest. Selle nägemiseks palun mulle külla tulla.

Tartus on kah hea olla.

Sõna loob kõik

Imelik. Ma olen ülikoolis juba neljandat aastat, aga jõudsin esimest korda osakonna traditsioonilist jalgpallivõistlust vaatama. Seda puuslikku (rändkarikat) nägin ka esimest korda. Sorry, aga ma ei teagi lõpptulemust. Ühes olen ma kindel - sport võitis. Ja keegi veel. Aga kes?

Veel mõistatamist, nüüd juba lugejatele: kelle jalad on pildil? Õigesti vastanute vahel läheb loosi võimalus neid katsuda. Omanike loal muidugi.

Tasakaal

Istun maailma serval.

Sind pole minu kõrval.

Kõlgutan vaikselt jalgu.

On ainult valgus.

Ja piiritu kaugus,

kust paistab tõus.

Ja langus.

Linn keset linna

Milline vaade! Lausa kahemilline!

Need papud enam koridori ei mahtunud....

Täpselt linna südames. Kes olid, need teavad. Olijaid oli lugematul hulgal. Ja neid tuli juurde. Nad tõid endaga jooki ja lärmi. Pidu meelitas kohale ka politsei. Koguni kaks korda. Teisel korral enam pikka pidu polnud.

Teekond viis edasi Z-i. Sotsiaalse eksperimendi huvides. Plaan viie minuti pärast ära minna venis kahetunniseks väljumiskatseks. Nagu Tartus elaks.

Seinad räägivad

Miski pole olulisem kui see lause. Keelumärk on ka muidu oluline, aga mitte nii oluline kui see lause.

Bang bang

Kevad toob ka lapsed korteritest õue mängima. Kui eile õhtul linnast kodu poole kõndisin, siis nägin ühe viiekordse maja ees kahte poissi. Ühel kutil oli relv käes. Selline suur ja must. Mulle meenus kohe Ilmar Raagi film "Klass". Kes näinud, see ehk mõistab, miks relvadega noori karta tasub.
Ütlesin poisile, et ära palun tulista. Ta vastas: "Ma ei tulistagi. Sind küll mitte." Okei, see tähendab, et kedagi ta ikka tulistab. Mis siis, et mängurelvaga (ma loodan!).
Nõmedad mängud, mis on reaalsusele valusalt lähedal.

Pühapäeva nägu

Valisin tee joomiseks kõige sobilikuma näoga tassi, märkamatult. Ju tundsin mingit hingesugulust. Tavaline pühapäev. Minu jaoks on see kõigest ja kõigist puhkamise päev. Kõik sellest võib olla aru ei saa. Või saavad valesti aru.

Kui minu teha oleks, siis keelaksin pühapäevad üldse ära.

Maaelu kroonika

Põlvamaal elavad kaks kitse. Nende nimed on Minna ja Tulla. Lastele kitsepiim ei meeldi millegi pärast. Õigupoolest, lapsed ei julge seda proovidagi.
Olid siis lapsed suvel maal ja vanaema pani kannu piima lauale. Lapsed kohe uurima: "Kas see on kitsepiim?" Vanaisa vastas: "Ei ole, mida te kardate. Täna alles tõin küla pealt." Lapsed ikka kahtlevad ja kontrollivad vanaisa sõnu: "Mis selle lehma nimi siis on, kelle piim see on?". Vanaisa ütleb ilma mõtlemata: "Marjooša".
Lapsed usuvad ja joovad piima lõunasöögi peale. Nad ei tea siiamaani, et Marjoošat pole olemas (vähemalt vanaisa ei tea sellist lehma) ja seda, et nad jõid kitsepiima enda teadmata.
Mina tean, et lapsed on elus tänase päevani. Ja üldse, kitsepiim on nii tervislik, et kõik, kes seda joovad, elavad nii kaua, kuni ära surevad.

ee emm tee

Läksin mina metsa. Võtsin mina mobla kaasa. Ei leidnud mina levi kusagilt. Ja siis äkki! ToPeLtLakS!

Õhku täis

Sõbrad tulid külla kevadet tähistama. Noh, see roosa on ikka täielik lambapea.

Vabadus

Maal on mõnus. Teha puid. Või noh enamuse ajast lihtsalt vedeleda metsa vahel. Lesida jope peal ja vaadata sini-sinist taevast. Kuulata saehäälele vahelduseks linnulaulu ja lihtsalt olla. Mõelda mitte midagi.

Pruunid jalga ja õue

Tartu on täpselt õige koht, kus kevadet vastu võtta. Parim võimalus selleks on sõpradega Emajõe kaldal üks siider teha. Neid jalapaaride omanikke oli poole rohkemgi. Aga kingavalik annab aimu kevadise jalatsimoe kohta: pruun? Isegi need jalatsid, mis kaadrisse ei mahtunud, olid sarnase tooniga. Ausalt kah. Nii et mingi konks peab selles pruunis toonis olema...