Silmade saladused

kunagi ei tea, mida kellegi silmad näinud on. või mida kellegi silmad kunagi näha ei taha. mida kuhugi siniste silmade sisse valetatud on. milline vaatepilt mingitele silmadele eriti meeldib. kas kõik silmad näevad värve ühtemoodi? kas kõik silmad oskavad näha rohkem kui pealtnäha paistab? kas on olemas röntgensilmad, mis näevad asjadest läbi? ilu on vaataja silmades - ei tea, kelle silmis keegi või midagi ilus on? kui palju kellegi silmadesse naeratatud on?

tean ainult enda silmade saladusi

Dialoog

KEEGI: „No kurat!“ ütlen ma, Ja sina ära pahanda.
EIKEEGI: Miks sa ütled nii? Kas see ongi sinu stiil?
KEEGI: Sest tean midagi.
EIKEEGI: Räägi mulle, mida tead. Tahan kuulda miskit head.
KEEGI: Pole loota head mu jutust, annab põhjust ainult nutuks.
EIKEEGI: Sinu suust ma ootan sõnu, milles ilu, milles valu.
KEEGI: Elus pole õigluse raasugi. Elu pole ehe nagu maasuvi.
EIKEEGI: Mis maasuvi? Millest sa räägid? Mul tekkis huvi.
KEEGI: Kas sa siis ei tea? Raske töö, väsinud ööks, mõnus söök, kerge nöök…
EIKEEGI: Mõelda vaid – seal on vaikus?
KEEGI: Ei, seal on linnulaul, liblika tiibade sahin, mesilaste sumin.

Mina olin siin

Jah, seda võib mu blogi kohta öelda: kunagi olin ma siin. Tegelikult olen edasigi, kui aega ja mõtet on.
Aga praegu on, sest käisin kinos. Taskus. Euroopa parimateks toolideks nimetatud toolid mulle eriti ei istunud - nad võivad ju kiikuda, aga kui peatugi on ettepoole kaldu, siis see pole eriti mugav asend filmi vaatamiseks.
Tegelikult tahtsin hoopis filmist kirjutada. Sellest, kus Rasmus Kaljujärv peaosa mängib. Lugesin kunagi ka Sass Henno raamatut "Mina olin siin", aga see küll nii sügavat muljet ei jätnud kui eile esilinastunud film.
Selge on see, et ma olen uute (ja ka vanade) Eesti filmide täielik fänn - lähen nii ruttu kui võimalik kinno vaatama. Nagu ka Sügisball, oli tegu eheda, karmi, realistliku filmiga. Vaatasin vahepeal ka kella, aga mitte sellepärast, et igav oleks, vaid kartsin, et lõpeb liiga kähku ära.
Oli kihutamist, oli verd, oli narkot (tulistamist õnneks mitte) - kõike, mida võib kohata ka ameerika action filmides. Aga see polnud üldse Ameerika, see oli meie väike Eesti. Sellepärast läks ka korda erinevalt õnnelike lõppudega USA filmidest. Mõelge, mis tunne on esimesel arestil, kui käerauad suruvad nii kõvasti randmetele, et tunned oma pulssi...

Soundtrack:
It`s a motherfucker (Eels)

It's a motherfucker
Being here without you
Thinking 'bout the good times
Thinking 'bout the bad
And I won't ever be the same

Uhuu - üksik kontorihunt

Tartu ÄP kontoris on naljakas olla. Ses suhtes, et maja all on KGB-kongid. Siis tuleb viis korrust ülespoole minna ja ma ei näe seal kunagi ühtegi inimest. Vaataks siis vahelduseks ennastki, aga ühtegi peeglit ka pole. Sellepärast peangi vist Tallinna minema.
Tegelt liialdan, et Tartu kontoris kedagi pole - mingi kummitus pidi ikka olema. Ja maamõõdubüroo mehi näen ka vahel, kui nad kell 17 objektilt tulevad ja mina ära lähen.

Vilniusest

Kõigepealt mõned pildid Vilniuse boheemlasliku pale poole pealt ehk sealt, kuhu giid keeldus meiega tulemast:


Kiss me


Kohalikku kuju (pronksmeest) tervitamas




Tänase päeva veetsime Vilniuses. Tõeline suurlinn - nii võimast kesklinna ja vanalinna ma polnud varem näinudki. Küsisin ka ühe rootslase käest, kas Stockholm on suurem - elanike arvu poolest küll, aga kesklinna piirkond olevat Leedu pealinnas üle.
Lõunasöök oli Vilniuses neljakäiguline, õhtusöök aga väga peenes restoranis ja kõigest kolm käiku. Ütleme nii, et ma pole kunagi nii erinevaid roogasid ja magustoitusid saanud kui siin EL raha eest. Mulle tundub kohati, et korraldajad kutsuvad ka oma sõpru peenetele söömaaegadele, sest kõik raha tuleb ära kulutada. Ma ei kujuta ette, kui palju seda on, aga kõhutunne ütleb, et liiga palju. Näiteks saime kõik European Summer Academy logoga asju: seljakotid, õlakotid, särgid, tassid, mapid, spetsiaalsed märkmikud. Kas pole mitte raiskamine?
Tagasi Vilniusesse. Kohtusime paljude tähtsate meediajuhtidega jne. Huvitav osa oli see, et meile telliti giidiga ekskursioon - poole pealt viskas aga enamusel kopa ette ja läksime omapead Vilniuse nurgataguseid avastama. Õigemini üle silla, kus on täiesti teistsugune maailm - boheemlaste oma. Selle asemel, et iga vanalinna maja juures peatuda ja selle ajalugu kuulata, nägime palju purjus või pilves inimesi ja koledaid maju. Mulle meeldis, sest päris elu on teiselpool silda.

Kaunasest

Tiimitöö - lennumasina ehitamine

Kirjutan väljamaalt. Leedust, Kaunasest. Olen siin alates 26. juunist - õnneks ainult 4. juunini. Miks õnneks?
Esimene pilt ühika 8. korruse aknast oli väga masendav - nagu Venemaale oleks sattunud. Otsisin teise eestlasest kaaskannatajaga mingit märki, et siin on ka arenguid. Leidsime nurga tagant Akropolise, mis on suurima kaubanduskeskus, mida ma näinud olen. Olen vist vähe näinud, kui suurima poe sellisest pommiaugust leian.
Õhtul saabusid ka teised väljamaalased, et osaleda European Summer Academy´l. Programm on iseenesest vägev - kaks päeva veetsime maakohas, murdsime jääd (noh need lollakad icebreaking mängud), kuulasime loenguid ja käisime Leedu saunas. Väga hea niiske saun oli - selline pika lavaga, kuhu mahtus umbes 10 inimest. Saunaliste seas oli ka üks Eesti kuulus ajakirjanik (peale minu veel üks see tähendab :P).
Praeguseks side lõpp. Hommikul Vilniusesse - Leedu Delfi toimetus on üks koht, mida külastame.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi

Raadio Elmar ei väsinud seda laulu mängimast. Aga üks korralik küla jaanipäev on üle prahi (või pigem üle lõkke): saun, vettehüpped, liikuv lõke, grill, murumängud külarahvale -jalutuskepiga golf, korvpalli vabavisked. Muidugi ka jooming ja peaagu lööming. Täisvärk ühesõnaga.
Kui muidu räägitakse jõuluimest, siis mina hakkasin vist jaaniimesse uskuma: päev otsa kallas vihma ja taevas polnud seda nägugi, et kavatseks järgi anda. Siis aga ilmus päike eiteakust välja, taevas muutus üleni siniseks ja ei lasknud vihmaluuke enne kella viit hommikul lahti. Uskumatu.