...oi-oi, mingi aastaarv on vahepeal vahetunud ja igasuguseid asju muutunud. Kõige suurem muutus minu jaoks on see, et olen siin, kus ütlesin, et ma ei hakka kunagi olema. Ühesõnaga Tallinnas. Kes teab, kui kaua ma siin olen, aga kohanemisvõime on mul esimese nädala põhjal päris hästi arenenud.
Kõige rohkem ajab närvi seljakoti-elu. See tähendab, et seljakott sisaldab eluks vajalikke asju. Ja see tähendab, et pole eriti valikut, sest seljakott ei mahuta kõike, mida võiks. Võtsin ettenägematult liiga vähe riideid kaasa - nüüd käin nagu mingi friik iga päev sama kampsuniga. Õnneks on õe kapp, kust häda korral abi otsida. Kasutangi see nädal koduna õe üürikat. Plaanist reede õhtul koju minna sai heal juhul plaan B ehk laupäeva õhtul koju minna. Ja seda mitte mingi lõbu ega hollika pärast, vaid tuleb oodata, mis väljakutseid kiirabile tehakse. Täna jäi keegi näiteks trammi alla, aga olime mujal sel ajal oma kaameraga.
Pealinnas on ühistransa päris hästi orgunnitud. Olen juba sõitnud bussidega nr 36 ja 61, trolliga nr 6 ja trammiga nr 4. Tööle sõiduks kulub ligi 40 minutit. Ja täna sain õppetunni: kui mobla koju jätta, siis saab selle "siuhti" ära tuua 1,5 tunniga. Siin on isegi Tartuga võrreldes odavama hinnaga taksofirmade valik päris äge.
Aga ikkagi tahan koju.
