Dialoog

KEEGI: „No kurat!“ ütlen ma, Ja sina ära pahanda.
EIKEEGI: Miks sa ütled nii? Kas see ongi sinu stiil?
KEEGI: Sest tean midagi.
EIKEEGI: Räägi mulle, mida tead. Tahan kuulda miskit head.
KEEGI: Pole loota head mu jutust, annab põhjust ainult nutuks.
EIKEEGI: Sinu suust ma ootan sõnu, milles ilu, milles valu.
KEEGI: Elus pole õigluse raasugi. Elu pole ehe nagu maasuvi.
EIKEEGI: Mis maasuvi? Millest sa räägid? Mul tekkis huvi.
KEEGI: Kas sa siis ei tea? Raske töö, väsinud ööks, mõnus söök, kerge nöök…
EIKEEGI: Mõelda vaid – seal on vaikus?
KEEGI: Ei, seal on linnulaul, liblika tiibade sahin, mesilaste sumin.