Põlvamaal elavad kaks kitse. Nende nimed on Minna ja Tulla. Lastele kitsepiim ei meeldi millegi pärast. Õigupoolest, lapsed ei julge seda proovidagi.Olid siis lapsed suvel maal ja vanaema pani kannu piima lauale. Lapsed kohe uurima: "Kas see on kitsepiim?" Vanaisa vastas: "Ei ole, mida te kardate. Täna alles tõin küla pealt." Lapsed ikka kahtlevad ja kontrollivad vanaisa sõnu: "Mis selle lehma nimi siis on, kelle piim see on?". Vanaisa ütleb ilma mõtlemata: "Marjooša".
Lapsed usuvad ja joovad piima lõunasöögi peale. Nad ei tea siiamaani, et Marjoošat pole olemas (vähemalt vanaisa ei tea sellist lehma) ja seda, et nad jõid kitsepiima enda teadmata.
Mina tean, et lapsed on elus tänase päevani. Ja üldse, kitsepiim on nii tervislik, et kõik, kes seda joovad, elavad nii kaua, kuni ära surevad.
3 comments:
Esimene kord, kui sa ütlesid, et sul on maal kitsed Minna ja Tulla, pidasin ma seda heaks naljaks.
(Peab kahjuks leppima kindlasti mitte nii tervisliku piimaga, mis saadud anonüümseks jääda soovinud lehmadelt)
Minna ja Tulla on ikka tõsielutegelased.
Aga mina pole nende piima küll kunagi proovinud. Või - mine sa tea? :)
Siit sulle veel inspiratsiooni järgmiste kitsede nimedeks:
Meelis (Atonen) on mul blogimise kaks korda kõvasti ära keelanud. Nüüd juba ütles kiretult. Jutt OLLA ilus, TULLA välja, ent POLLA soliidne.
J.Ligi
Post a Comment