Dialoog

KEEGI: „No kurat!“ ütlen ma, Ja sina ära pahanda.
EIKEEGI: Miks sa ütled nii? Kas see ongi sinu stiil?
KEEGI: Sest tean midagi.
EIKEEGI: Räägi mulle, mida tead. Tahan kuulda miskit head.
KEEGI: Pole loota head mu jutust, annab põhjust ainult nutuks.
EIKEEGI: Sinu suust ma ootan sõnu, milles ilu, milles valu.
KEEGI: Elus pole õigluse raasugi. Elu pole ehe nagu maasuvi.
EIKEEGI: Mis maasuvi? Millest sa räägid? Mul tekkis huvi.
KEEGI: Kas sa siis ei tea? Raske töö, väsinud ööks, mõnus söök, kerge nöök…
EIKEEGI: Mõelda vaid – seal on vaikus?
KEEGI: Ei, seal on linnulaul, liblika tiibade sahin, mesilaste sumin.

Mina olin siin

Jah, seda võib mu blogi kohta öelda: kunagi olin ma siin. Tegelikult olen edasigi, kui aega ja mõtet on.
Aga praegu on, sest käisin kinos. Taskus. Euroopa parimateks toolideks nimetatud toolid mulle eriti ei istunud - nad võivad ju kiikuda, aga kui peatugi on ettepoole kaldu, siis see pole eriti mugav asend filmi vaatamiseks.
Tegelikult tahtsin hoopis filmist kirjutada. Sellest, kus Rasmus Kaljujärv peaosa mängib. Lugesin kunagi ka Sass Henno raamatut "Mina olin siin", aga see küll nii sügavat muljet ei jätnud kui eile esilinastunud film.
Selge on see, et ma olen uute (ja ka vanade) Eesti filmide täielik fänn - lähen nii ruttu kui võimalik kinno vaatama. Nagu ka Sügisball, oli tegu eheda, karmi, realistliku filmiga. Vaatasin vahepeal ka kella, aga mitte sellepärast, et igav oleks, vaid kartsin, et lõpeb liiga kähku ära.
Oli kihutamist, oli verd, oli narkot (tulistamist õnneks mitte) - kõike, mida võib kohata ka ameerika action filmides. Aga see polnud üldse Ameerika, see oli meie väike Eesti. Sellepärast läks ka korda erinevalt õnnelike lõppudega USA filmidest. Mõelge, mis tunne on esimesel arestil, kui käerauad suruvad nii kõvasti randmetele, et tunned oma pulssi...

Soundtrack:
It`s a motherfucker (Eels)

It's a motherfucker
Being here without you
Thinking 'bout the good times
Thinking 'bout the bad
And I won't ever be the same