Maaelu kroonika

Põlvamaal elavad kaks kitse. Nende nimed on Minna ja Tulla. Lastele kitsepiim ei meeldi millegi pärast. Õigupoolest, lapsed ei julge seda proovidagi.
Olid siis lapsed suvel maal ja vanaema pani kannu piima lauale. Lapsed kohe uurima: "Kas see on kitsepiim?" Vanaisa vastas: "Ei ole, mida te kardate. Täna alles tõin küla pealt." Lapsed ikka kahtlevad ja kontrollivad vanaisa sõnu: "Mis selle lehma nimi siis on, kelle piim see on?". Vanaisa ütleb ilma mõtlemata: "Marjooša".
Lapsed usuvad ja joovad piima lõunasöögi peale. Nad ei tea siiamaani, et Marjoošat pole olemas (vähemalt vanaisa ei tea sellist lehma) ja seda, et nad jõid kitsepiima enda teadmata.
Mina tean, et lapsed on elus tänase päevani. Ja üldse, kitsepiim on nii tervislik, et kõik, kes seda joovad, elavad nii kaua, kuni ära surevad.

ee emm tee

Läksin mina metsa. Võtsin mina mobla kaasa. Ei leidnud mina levi kusagilt. Ja siis äkki! ToPeLtLakS!

Õhku täis

Sõbrad tulid külla kevadet tähistama. Noh, see roosa on ikka täielik lambapea.

Vabadus

Maal on mõnus. Teha puid. Või noh enamuse ajast lihtsalt vedeleda metsa vahel. Lesida jope peal ja vaadata sini-sinist taevast. Kuulata saehäälele vahelduseks linnulaulu ja lihtsalt olla. Mõelda mitte midagi.

Pruunid jalga ja õue

Tartu on täpselt õige koht, kus kevadet vastu võtta. Parim võimalus selleks on sõpradega Emajõe kaldal üks siider teha. Neid jalapaaride omanikke oli poole rohkemgi. Aga kingavalik annab aimu kevadise jalatsimoe kohta: pruun? Isegi need jalatsid, mis kaadrisse ei mahtunud, olid sarnase tooniga. Ausalt kah. Nii et mingi konks peab selles pruunis toonis olema...