Eile öösel, kui Tallinnas ühte laululava lähedal asuvasse hotelli koos kolleegidega maandusin, siis meenus kunagine reklaam sõnumiga: noorus on lahe aeg, seikled hotellides ja rokid täiega. Nii oligi. Meie rokkisime parmupillidega.
Kujutage nüüd ette: oled pillimängu harjutanud napid kaks tundi ja kutsutakse raadiosse esinema. Ma kujutan ette, et hästi see ei kõlanud otse-eetris, aga lõbus oli küll - kujutada ette, et oledki staar ja õhtul lives esinemine ja värk. Bussisõidul sai muidugi hääl lahti lauldud ja väike soojenduski sisse võetud.
Hommik.
Minu armas toanaaber Kerts ärkas pärast paari unetundi ja lõi kardinad eest: "Kas tõesti mu kodumaa on nii ilus?", ei suutnud ta maamehe-pruudikandidaadi kombel oma silmi uskuda. Vaade oli ka muidugi super: suur hall plank ja selle taga kuivanud võsarägastik, prügi ka sekka.
